01Miks 500 reegel on tänapäevasel kaameral vale
500 reegel ütleb: jaga 500 oma täiskaadri ekvivalentse fookuskaugusega ja see ongi sinu pikim säriaeg sekundites, enne kui tähed jälge jätavad. 24 mm objektiiviga on see umbes 21 sekundit. Seda on lihtne meeles pidada ja see pärineb 35 mm filmi ajast, kus tera oli piisavalt jäme, et peita üksjagu liikumist, ja kus keegi ei hakanud negatiivi 100% suurendusel 4K monitoril uurima.
See eirab kolme asja, mis tänapäeval on väga olulised. See eirab piksli sammu: täht võib triivida üle 6-mikronilise piksli ilma nähtavalt ära määrdumata, kuid sama triiv ületab 61 MP kaameral kolm 3,7-mikronilist pikslit ja see on juba nähtav triip. See eirab ava, mis muudab, kui täpselt täht esiteks joonistub: täisavaga kiire objektiiv paneb rohkem energiat väiksemasse punkti, nii et liikumine paistab varem. Ja see eirab seda, kuhu taevas sa sihid, mis muudab tähtede liikumiskiirust kaadris kolm korda või rohkemgi.
02Mida NPF tegelikult arvutab
NPF reegel arvestab kõiki kolme. Selle täpne kuju on t = k × (16.856 × N + 0.0997 × f + 13.713 × p) / (f × cos δ), kus N on ava, f fookuskaugus millimeetrites, p piksli samm mikronites ja δ selle deklinatsioon, mille poole sihid. Tegur k on sinu taluvus: 1 tõeliselt täppteravate tähtede jaoks 100% suurendusel, 2 või 3, kui pilt on mõeldud ekraanile tavalises suuruses.
24 MP täiskaadri kaameral 24 mm ja f/2.8 juures jääb see 500 reeglile lähedale. 61 MP kaameral annab see tavaliselt poole lühema aja ja vahe on päris: pildista sellel kaameral 500 reegli ajaga ning tähed on suurendades väikesed ovaalid.
03Vastus ei ole pikem säriaeg, vaid rohkem kaadreid
Põhjus, miks inimesed 500 reeglist kinni hoiavad, on see, et lühem säriaeg tähendab tumedamat kaadrit ja ISO tõstmine kompenseerimiseks tähendab rohkem müra. Virnastamine lahendab selle korralikult. Tee kümme või kakskümmend kaadrit NPF-i ajaga ja keskmista need tarkvaras: juhuslik müra kaob, päris signaal tugevneb. Lõpptulemuseks on palju pikema särituse puhtus ja tähed, mis on ikka punktid.
Ülaltoodud „virnastatavate kaadrite“ arv ütleb, mitu NPF-i ajaga särit annab kokku neli minutit valgust, mis on Linnutee kaadri jaoks pimedast kohast mõistlik siht. Pildistades on see rohkem tööd, tulemuses aga palju vähem kompromisse, ja just sellest on tehtud põhimõtteliselt iga puhas öötaeva pilt, mida sa imetled.
04Kaks praktilist märkust, mida kalkulaator sulle anda ei saa
Fookus on tegelik hädaoht. Rohkem astrokaadreid rikub fookus kui jäljed. Autofookus tähe peal ei tööta. Lülitu käsitsi, kasuta live view'd maksimaalse suurendusega heledaima leitava tähe peal, fokusseeri, kuni see on võimalikult väike punkt, ja teipi siis fookusrõngas kinni: see triivib, kui objektiiv öö jooksul jahtub.
Kooma loeb rohkem kui viimane stopp. Enamik kiireid lainurkobjektiive joonistab nurkade lähedal tähed täisavaga punktide asemel väikeste tiibadena. Ühe stoppi võrra maksimumist allapoole sulgemine puhastab selle tavaliselt dramaatiliselt ära ja maksab sulle tunduvalt vähem, kui paistab, kui sa niikuinii virnastad. Proovi oma objektiivi selgel ööl läbi, enne kui sõidad kuhugi pimedasse.
05Korduma kippuvad küsimused
500 jagatud sinu täiskaadri ekvivalentse fookuskaugusega, sekundites. 24 mm täiskaadri objektiiviga umbes 21 sekundit. See pärineb 35 mm filmi ajast ja on liiga helde tänapäevaste kõrge eraldusvõimega sensorite jaoks, mida vaadatakse 100% suurendusel.
See arvestab ava, piksli sammu ja deklinatsiooni, mida 500 reegel kõiki eirab. 45 MP kaameral lubab see tavaliselt poole lühema säriaja ja see on õige.
NPF-i, kui vaatad pilti 100% suurendusel või prindid suureks; 500 reegel sobib veebisuuruses väljundile. Kõige parem: pildista NPF-i ajaga ja virnasta rohkem kaadreid, et valgus tagasi tuua.
Jah, kolm korda või rohkemgi. Taeva ekvaatoril liiguvad tähed täiel 15 kaaresekundil sekundis; Põhjanaela lähedal peaaegu ei liigu. Linnutee tuum -29° deklinatsiooni juures liigub umbes 87% maksimaalsest kiirusest.