Millest teravussügavus tegelikult sõltub
Neli asja ja ainult neli: objektiivi fookuskaugus, valitud ava, objekti kaugus kaamerast ja sensori suurus. Kõik muu, millest internetis vaieldakse, on üks neist neljast maskeeritult. Ülal olev tööriist laseb sul igaüht eraldi liigutada, mis on kiireim viis tunnetuse kujundamiseks, sest seosed ei ole lineaarsed ja nende kohta lugemine jääb harva meelde.
Kaks neist on peamised. Kaugus on kaugelt tugevaim hoob: teravussügavus kasvab ligikaudu objekti kauguse ruuduga, nii et kahe meetri võrra tagasi astumine annab palju rohkem kui ava ühe astme võrra sulgemine. Fookuskaugus on teine, mõjub vastupidises suunas ja samuti ligikaudu ruuduna. Ava mõju on lineaarne, mistõttu f/2 pealt f/2.8 peale minek tundub tagasihoidlik võrreldes lihtsalt ühe sammu tagasi astumisega.
Sensori suuruse küsimus, lahendatud
See on vaidlus, mis ei sure, ja mõlemad pooled on pooleldi õiged. Sama fookuskauguse ja ava korral sensori suurus teravussügavust üldse ei muuda: 50mm f/2 objektiiv projitseerib sama pildiringi, olenemata sellest, mis selle taha panna. Väiksem sensor lihtsalt kärbib sellest ringist.
Aga keegi ei pildista nii. Sa pildistad kindla kadreeringuga ja sama kadreeringu hoidmiseks väiksema sensoriga lähened või paned peale lühema objektiivi, ning mõlemad suurendavad teravussügavust. See on päris, praktiline mõju ja see on umbes ühe astme väärt iga kärpimisteguri astme kohta: Micro Four Thirds f/2.8 juures annab sama kaadri jaoks ligikaudu sama teravussügavuse kui täiskaader f/5.6 juures. Vali formaadivalijas kaks erinevat suurust, kohanda fookuskaugus kadreeringule ja numbrid näitavad seda otse.
Hajuring ja miks kalkulaatorid omavahel ei klapi
Teravussügavus ei ole füüsiline piir. Täpselt üks tasand on tõeliselt teravuses; kõik muu on mingil määral hägune ja „piisavalt terav“ on hinnangu küsimus. See hinnang on kodeeritud hajuringina: suurim hägupunkt, mis veel punktina paistab. See tööriist kasutab tavapärast sensori diagonaali jagatud 1500-ga, mis annab täiskaadril umbes 0.029mm. Focus Lab näitab sedasama tasandit ja selle häguketaste teket 3D-s, pooleks lõigatud objektiivil, nii et saad seda jälgida.
See kokkulepe eeldab, et väljatrükki vaadatakse mõistliku kauguse pealt. Kui sa vaatad faile tavaliselt 100% suurenduses 32-tollisel monitoril või prindid kahe meetri laiuselt, on sinu tegelik taluvus rangem ja tegelik teravussügavus õhem, kui ükski kalkulaator ütleb. Seda tasub teada enne, kui usaldad hüperfokaalnäitu maastiku puhul, mida plaanid suurelt printida: veidi hüperfokaalarvust kaugemale fokuseerimine on tavaline kindlustus.
Hüperfokaalkauguse kasutamine kaadrit rikkumata
Fokuseeri hüperfokaalkaugusele ja kõik poolest sellest kaugusest lõpmatuseni jääb teravussügavuse sisse. See on klassikaline maastikutehnika ja tööriist näitab arvu iga seade jaoks. Kaks hoiatust siiski. Esiteks on hüperfokaalkauguse juures lõpmatus vaevu vastuvõetav, seega kauged mäed ei ole teravad. Teiseks toetub kogu asi sellele hajuringi eeldusele. Sulle olulise maastiku puhul fokuseeri hüperfokaalnäidust kolmandiku võrra kaugemale või tee fookusrida ja liida kaadrid kokku.
Korduma kippuvad küsimused
Sensori diagonaal jagatud 1500-ga, üldlevinud kokkulepe: täiskaadril umbes 0.029mm, APS-C puhul 0.019mm, Micro Four Thirdsil 0.015mm. Kui prindid väga suurelt või vaatad 100% suurenduses, on sinu tegelik taluvus rangem ja tegelik teravussügavus õhem kui näidatud.
Sama fookuskauguse ja avaga mitte. Aga sama kadreeringu hoidmiseks väiksema sensoriga lähened või lähed laiemaks ning just see teravussügavust suurendab. Praktikas on see umbes üks aste lisateravussügavust iga kärpimisteguri astme kohta.
See, mida sa vaatad, on päris foto, üks meie omadest, mitte selle joonistus. Häguring arvutatakse sinu tausta kauguse järgi ja väljendatakse kaadri laiuse murdosana ning objekti taga olev taustakaader on häguseks tehtud täpselt selle määra võrra, nii et suhteline hägu on usutav: kui hägu number kahekordistub, muutub pilt kaks korda pehmemaks. Objekti väljalõige skaleeritakse sama arvutuse põhjal, seega kadreering järgib ka fookuskaugust ja kaugust, ning tausta enda suurendab fookuskaugus, nii nagu pikk objektiiv tõesti tõmbab kauge seina objekti taha lähemale ja lainurk lükkab selle eemale. See ei ole ühe konkreetse objektiivi bokeh' jäljendus, sest see sõltub labade arvust ja optilisest konstruktsioonist, ning heledate kohtade hõõgus on lähendus sellele, kuidas fookusest väljas olek heledaid punkte paisutab, mitte füüsikaline simulatsioon.
Iseenesest mitte, ja see on fotonõuannete kõige sagedamini korratud eksimus. Perspektiivi, ehk seda, kui suured on näo lähemad osad kaugemate osadega võrreldes, määrab üks asi: kui kaugel kaamera objektist on. 24mm ja 200mm objektiiv samast kohast jäädvustavad täpselt sama kuju; lainurk lihtsalt haarab ümbrusest rohkem. Lainurkobjektiividel on selline maine seetõttu, et nendega kaadri täitmiseks pead lähedale minema, ja kahju teeb just see lähemale minek. Vali ülal kadreeringuks Kadreering fikseeritud ja lohista fookuskaugust: tööriist liigutab kaamerat sinu eest, et kits jääks sama suureks, ja näed, kuidas koon paisub, kui lähened, ja lamestub, kui tagasi lähed. Jäta valik Kaamera fikseeritud peale ja sama lohistamine ainult kärbib, mis ongi aus vastus sellele, mida suumirõngas teeb.
Märgitud fookuskaugused on nominaalsed ja paljud objektiivid on fookushingamisega, mis tähendab, et tegelik fookuskaugus lüheneb, kui fokuseerid lähemale. Makroobjektiivid teevad seda drastiliselt. Käsitle näite täpsetena märgitud fookuskauguse jaoks ja arvesta, et lähifookuses töötades on tulemus teistsugune.
Seejärel vali pildid välja ilma Lightroomi avamata
Kui kaadrid on kaardil, hindab imagic teravust ja näoilmet tuhandetel RAW-failidel lokaalselt, sinu arvutis, midagi üles laadimata, ning annab sulle säilitatavad pildid. Tasuta 500 eksporti prooviperiood, kaarti pole vaja.